LK Mis oli sinu esimene suhe EKAga, mis osakonnas õppisid?

EK Õppisin EKAs ruumikujundust. Ma olin fotoga tegelenud umbes 14-aastasest peale, aga mul polnud kunstilist ambitsiooni, sest see polnudki tookord päevakorras. Ma avastasin, et foto võib olla kunst, olles juba EKA tudeng. Mulle avaldas muljet üks tudengite iseseisvate tööde näitus EKAs, kus olid Mari Kaljuste ja veel mõne kunstniku suurepärased fotod. Olin siis teisel kursusel. Hakkasin nii põhjalikult fotograafiaga tegelema, et igas normaalses ülikoolis mõnel teisel ajal oleks tulnud foto erialale üle minna, aga seda varianti ei olnud. Tookord ei olnud fotoeriala mitte ainult Eestis või Kunstiakadeemias, vaid seda ei olnud üldse terves Nõukogude Liidus. Ainuke koht, kus fotograafiat sai õppida, oli kaheaastane ajakirjanike kursus Moskvas, ent see oli väga poliitiline ja sel polnud fotokunstiga mingit pistmist. 1980ndatel aastateks olid kandunud ka võimalused Ida-Euroopasse õppima minna. Minu enda kogemus sellest, et ma tahaksin fotot õppida päriselt ja erialana ning selle võimatus oli motivatsiooniks, miks ma fotokateedri loomisse 15 aastat hiljem sisenesin — et see, mida ma ise teha ei saanud, saaks teiste jaoks võimalikuks.

LK Mis juhtus 20 aastat tagasi? Millised olid need tegurid, mis viisid fotograafia õppekava tekkeni?

EK Siinkohal on kõigepealt põhjust meenutada laiemat ajaloolist tausta. ERKIs valmistuti juba 1960tel ja 1970tel põhjalikult fotograafia õpetamiseks. Noori suunati Saksa DVsse õppima lugupeetud Leipzigi Kõrgemas Graafika- ja Raamatukunsti Kooli, et nad saaksid õppejõuna töötamiseks erialase koolituse. Illimar Paul õppis Leipzigi Kõrgemas Graafika- ja Raamatukunsti Koolis 1968–1971, hilisem ERKI fotograafia õppejõud Enn Kärmas õppis seal samuti, veidi hiljem õppisid Leipzigis Ülo Emmus fotograafikat ja Alar Ilo fotograafiat.

Kui Peeter Linnap 1994. aasta sügisel kunstiakadeemia fotokeskuse juhatajana tööd alustas, siis üllatusena oli laos ootamas kümmekond suurt rulli parimat mustvalget fotopaberit. Need olid saabunud annetusena Leipzigi Kunstiakadeemiast – tänu varasemalt fotokeskust juhatanud Enn Kärmase sidemetele.

FACULTY OF TASTE

Peeter Linnapi ajal 1994.a. riputati fotokeskuse õpetatajate toa uksele silt “Faculty of Taste”. Faculty of Taste’i põhialuseks polnud see, mida selle liikmed tehnika kohta teadsid, vaid see, et neil oli vaba aega näituste tegemiseks. Nad ei käinud tööl. Faculty of Taste’i läbilöök kunstimaailmas oli tingitud sellest, et nad said sellega tegeleda. Meil oli tublisid inimesi, kes ei saanud Facultyga ühineda, kuna nad töötasid – näiteks Kristjan Mändmaa osales seetõttu ainult episoodiliselt. Erinevates kohtades toimunud näitusi sidus [’mobil] galerii nimetus ja eestvedajate põhituumik Marco Laimre, Piret Räni, Lennart Mänd, Margot Kask. Näitustel osalejate koosseisud vaheldusid osaliselt iga uue projektiga. Aktiivsemalt osalesid ka Piia Ruber, Mari Laanemets, Killu Sukmit, Martin Pedanik, Andrus Kõresaar, Mare Tralla, Arne Maasik jt. Sageli oli oluline väljuda tudenginäituse sildi alt ja kaasata „täiskasvanud” kunstnikke nagu mina, Peeter Linnap, Mart Viljus jt. Põhiliselt kureerisid näitusi Margot Kask ja Piret Räni. Koos tudengitega korraldasime kaks Saaremaa Biennaali 1995. ja 1997. a.

Faculty tekkiski selleks, et tol ajal, 1990. teisel poolel oli kool siiski suhteliselt suletud. Kõikide osakondade uksed pandi kinni kell 16.30, kui õppejõud koju läksid. Faculty of Taste oli õhtuti avatud. Meil puudusid osalevate tudengitega igasugused hierarhilised suhted, nad said oma esimese kursuse eest mõne ainepunkti, aga kõik muu toimus ühise vabatahtlikkuse alusel. Õppejõud ei saanud nende õpetamise eest palka, nemad ei saanud ainepunkti, me ei saanud neid hinnata. Me ei lukustanud üksteise tagant uksi, sest meil ei olnud seal midagi luku taha panna.

Faculty of Taste tuumikuks olnud graafikute kursuse jaoks oli see sündmus, kui kellelgi õnnestus ühel päeval teha graafika pressiruumi salavõti, et nad saaksid õhtul natuke salaja trükkida. Fotokeskuses seda küsimust ei olnud, et peaks õhtul salaja sisse tungima.

Kuna Faculty liikmed olid erinevatelt erialadelt, siis olid neil erinevad oskused. Ainult Piret Ränil oli varasemast fototehnika koolitus. Kõik teised tegid nii, nagu see neil juhtumisi välja tuli. Kuna kellelgi ei olnud otsest fotokoolitust, siis kasutati fotot palju installatsioonides. Nende näitused ei näinud välja klassikaliste fotonäituste moodi. Palju oli teisi meediume. Lennart Mänd tegi sihilikult installatsioone ja vahel raamatuid vahele. Hoidsime järjekindlalt seda joont, et poleks ainult neljakandilised pildid seinal. Tahtsime, et see näeks välja nagu kunstinäitus, kus juhtumisi kasutatakse fotot. Faculty of Taste’i süsteem oli erinev normaalsest kunstikoolist. See ei olnud kool – see oli sõpruskond, kes vabatahtlikkuse alusel asju koos tegi. Kui nad said aru, et saavad kunstimaailmas laineid lüüa ja tegid iga kuu mõne grupinäituse, siis hakkasid osakonnad kurtma, et tavalisi kooliülesandeid enam ei tehta, et kõik teevad kogu aeg näitusi. Kui nad olid teise kursuse tudengid, siis oli Faculty kõige olulisem etapp, ent see jätkus ka kolmandal ja neljandal kursusel.

Sellist olukorda ei saa tekitada inimestega, kes on juhuslikult ühel hetkel koos sisse astunud. Vabatahtlikkus oli käivitav jõud. See grupp tuli kokku väga erinevatest osakondadest.

LK Teie sisend õppejõududena oligi siis hierarhia kaotamine ja uste lahtijätmine? Kuidas te neid õppejõududena sisuliselt suunasite?

EK Sisuline suunamine tuli Peeter Linnapi väga populaarsetest fotograafia-alastest loengutest, fotograafia ajaloost ja foto rollist kaasaegses kunstis. Ent see ei toonud kaasa kõiki neid omadusi, mis pärast tekkisid. Installatsioon ei kuulunud tema huvivaldkonda – see tuli kaasa üliõpilaste endiga. Teine faktor oli, et Peeter pidas loenguid ja mina tegelesin rohkem tudengite näitustega. See oli meie sisemine tööjaotus. Peeter tihtipeale näituste protsessis ei osalenud, aga ta tuli avamisele ja kiitis neid. Näituste kõrgperioodil olid põhilised näituste tegijad need, kes olid Linnapi kursused juba läbinud. Kui aga ei olnud, siis oli Peeter pahane, et miks tudeng loengusse ei jõudnud ja jälle näitust tegi. See aktivism töötas väga mitut pidi. Nii et Faculty of Taste’i ja sellele järgnenud Avatud Akadeemia kursuse perioodid olid väga erinevad.

LK Kas tajusite ise protsessis olles, et teete murrangut, revolutsiooni Eesti kunstiväljal?

EK Kuigi Peeter Linnapile meeldis oma artiklites kunstimaailma kiruda, siis terve kunstimaailma muutmine ei olnud plaanis – see juhtus kogemata kaasaandena. Olime selleks ajaks, kui EKAsse tööle läksime, käinud nii palju igasugustel välisfestivalidel, seminaridel, konverentsidel. Meile lihtsalt tundus, et võiksime ka midagi teha. Me ei saanud planeerida, et see kunstimaailma šokeeris. Foto aktsepteerimine meediumina oli teadlik eesmärk. Kunstimaailma vapustamine oli tingitud lihtsalt sellest, et polnud liiga palju konkurente, kes oleksid viitsinud samamoodi mässata. Faculty ajal oli kaasnähtusi, mida hiljem enam ei eksisteerinud – oli nii palju ajalehti, kus olid kunstikriitikud tööl, et oli võimalik saada ühe näituse kohta kuus arvustust kunstiprofessionaalidelt. Oli ridamisi ajalehti, mida enam ei eksisteeri ja igal ühel neist oli kunstikriitik. Meediapildi vahe oli väga suur ja me ei saa seda enam korrata. Aga siis ei olnud Facebooki.

LK Kirjelda palun üht radikaalset lõputööd Faculty of Taste perioodist.

EK Ma kirjeldan Marco Laimre lõputööd ja hindamist. See oli installatsioon Tõnismäe veetornis, kus on suur trepp. Trepi alguses oli silt kirjaga “Mõtle midagi poliitilist”, keerdtrepist mitu korrust üles minnes jõuti vee hoidise trummeli ruumi. Trepimademel näidatakse selle sama trumli sisevaateid (värvilisi ja abstraktseid pilte). Trepis üles jõudes nähti kuldset mikrofoni ja silti kirjaga “Ütle midagi poliitilist”. Praeguses konteksti tundub see täitsa normaalne lõputöö. Marco Laimre lõputöö kaitsmine oli päris radikaalne, ning seda komisjoni suhtumise poolest. Komisjon leidis, et nad ei ole kvalifitseeritud antud tööd hindama (maaliosakonna lõputööna) ning selle asemel, et tudeng läbi kukutada, kutsuti kokku uus komisjon. See oli komisjonist väga edumeelne otsus. Nemad leidsid, et ei saanud seda tööd hinnata. Prof. Pääsuke ütles, et tema pole selle valdkonna ekspert, ning nad nõudsid kaasaegse kunsti komisjoni, mis oleks selle töö jaoks kokku pandud.

FOTOGRAAFIA ÕPPEKAVA EKA AVATUD AKADEEMIAS

LK Miline oli Kai Herkeli roll fotoosakonna sünniloos?

EK Avatud Akadeemia fotograafia õppekava asutamise algusperioodi osas on üks isik, kes on kogu perioodi läbi teinud – Kai Herkel. Kui me Linnapiga ei saanud enam omavahel kõiki asju aetud, siis mina olin olnud ametikoha järgi Linnapi abi fotokeskuse ja Faculty of Taste’i ajal. Seejärel tehti fotokeskuse juhataja abi töökoht kaheks pooleks ja tööle tuli juhataja abina ka Kai Herkel. HIljem, kui Peeter Linnap tervislikel põhjustel lahkus, jätkas Kai Herkel. Nii et Kai Herkel on näinud alguseperioodi mitut etappi.

LK Avatud Akadeemia fotoõpe ja Fotokeskus olid siis paralleelselt olemas?

EK Jah, need olid paralleelselt olemas ja nende suhted olid erakordselt kummalised. Fotokeskus oli foto õpetamise keskus teistele erialadele. See oli minu lemmiktegevus – õpetada fotokeskuse õppejõuna kõigi erialade kursusi. Fotograafia eriala osakonnana ei loodud. Kui fotograafia eriala lubati teha Avatud Akadeemias, siis see oli õhtune lisatöö nii mulle õppekava juhina kui ka kõigile õppejõududele. Meid kedagi ei tohtinud tööle võtta – olime kõik tunnitasulised. Ülikoolile tundus, et fotograafide käest saaks palju raha küsida. Sel perioodil olid koolis nii tasulised kui riigieelarvelised kohad. See tähendas, et mõnede erialade õppimise eest pidi maksma, teiste erialade eest mitte. See tekitas kummalisi suhteid. See olukord kestis esimesed neli aastat.

LK Kas Fotokeskus likvideeriti siis, kui Avatud Akadeemia õppekavast sai päevane õppekava?

EK Ma ei tea seda nii täpselt. See kõik toimus kogu aeg ikkagi ühes toas ning millal mingeid tiitleid nihutati, ei suuda ma nii täpselt öelda.

LK Mis tuba see oli?

EK Peakorter oli Faculty of Taste õpetajate toas. Lisaks oli paar klassi siin-seal: fotostuudio, labor, hiljem lisandus veel üks klassiruum. Õpetajate tuba oli ainuke, millel oli aken. See sama tuba oli olnud Fotokeskuse tuba ajast aega, juba siis, kui Enn Kärmas seal töötas. Vahepeal saime juurde laoruumi, mis oli ladu ning seejärel minilabor. Akendega klassi saime aastaid hiljem, kui tulid riigieelarvelised üliõpilased. Esimestel aastatel toimusid loengud ainult stuudios pidevas õhupuuduses. Esimestel aastatel, kui kõik tudengid pidid maksma, siis lisaks õppejõudude tunnitasude maksmise eest ehitati selle raha eest ventilatsiooni. Sinna läks kõige suurem osa esimestest õppemaksudest. Ent sellega juhtus tööõnnetus – kuna vanu ventilatsioonijooniseid ei olnud, siis see ei hakanud kunagi korralikult tööle. Me ei saanud värvilaborile korralikku ventilatsiooni, kuna siis oleks tulnud terve maja ventilatsioon uuesti ehitada. See oli üks neid küsimusi, miks Tartu mnt. maja rekonstrueerimist ei peetud mõttekaks. Oleks tulnud ehitada sisse uus kütte-, elektri- ja ventilatsioonisüsteem. Ventilatsiooniküsimus on olnud üleval esimesest päevast peale.

LK Mida mäletad esimestest Avatud Akadeemia kursustest?

EK Minu mälu järgi võtsime Avatud Akadeemiasse vastu ainult üks kord ja kohutavalt palju korraga. See formaat oli liiga hirmus, et seda kogemust korrata. Minu jonnimine ülikooli juhtkonnale muidugi ei meeldinud. Vahepealsel segasel ajal vormistati mõned, kes olid astunud päevaõppe tasulisele kohale, lõpetama Avatud Akadeemias. Seetõttu tekkisid ka hilisematel aastatel veel Avatud Akadeemia lõpetajad, kuigi vastuvõttu sinna polnud enam toimunud. Segadust lisab seegi, et need, kes võeti esimesena vastu Avatud Akadeemiasse, astusid ametlikult diplomiõppesse. See oli õppevorm, mis pidi olema madalama väärtusega kui bakalaureuseõpe. See õpe oli jagatud nelja aasta peale, ent nad pidid võtma vähem punkte semestris. Me võtsime algusest peale sihiks, et nad saaksid bakalaureusetasemel õppe ja -diplomi. Me hoidsime õppejõudude kvalifikatsiooni ja programmi mitte selle järgi, mida diplomiõppe jaoks nõuti (need nõudmised olid üsna madalad), vaid jälgisime piinliku resoluutsusega, et õppejõudude ja õppekava statuut vastaks tookordsele bakalaureuseõppe tasandile. Tänu sellele õnnestus meil paberid ümber vormistada enne, kui nad lõpetasid, nii et nad said bakalaureusediplomi, kuigi lõpetasid Avatud Akadeemias nelja aasta jooksul.

LK Need olid 2002. a lõpetajad?

EK Just. Sellest tekkis nihe, miks vastuvõtu- ja väljaastumise dokumendid võivad omavahel erineda. Hüpe Avatud Akadeemia tasuliselt diplomiõppelt päevasele riigieelarvelisele bakalaureuseõppele toimus üheksakümnendate stiilis, kui Ando Keskküla oli veel rektor. Iga asja jaoks polnud nõukogu, euronõudeid, perspektiivplaani või midagi muud. Lõputööde komisjonis olid Ando Keskküla, Jan Kaila, David Bate, Andres Tali. Lõputööde näitus oli Rottermanni soolalaos, kus muul ajal oli Eesti Kunstimuuseumi näitusepind. See ei kestnud küll sama kaua, kui oli teiste lõpetajate näitus, ent nende päralt oli terve saal korraga. Igal ühel oli oma boks nagu rahvusvahelisel vingel näitusel. See nägi välja nagu päris näitus, see oli tore ja kontseptuaalse foto põhjaga. Igal ühel oli oma idee, mis oli tulnud välja kas paremini või halvemini, aga tolle aja kunstipildis ikkagi täiesti aktsepteeritavalt. Ma arvan, et see oli tähelepanuväärne näitus. Seda ei näinud küll massid, ent see oli oma aja kohta hea näitus.

Esimeses lennus oli terve Äripäeva supertiim (Meeli Küttim, Julia Maria Rinna, Raul Mee, Erik Prozes astus ka sisse, aga ei lõpetanud). Nad oli väga kogenud. Seal oli ka teisi tegelasi, kes on seni töötavad fotograafid. Äripäev oli tookord rootslaste omanduses, kelle jaoks oli iseenesest mõistetav, et fotograafid saaksid hariduse. Nad said õppemaksu maksmiseks toimetuselt osalist toetust.

Lõputööde komisjon leppis kokku, et asi on ikka täitsa hea. Selle näituse avakõnes kuulutas Ando Keskküla välja, et pooleteise kuu pärast tuleb riigieelarveline vastuvõtt fotograafia erialale. Ta ei öelnud mulle seda enne, kui selle avalikult välja kuulutas. See oli tol päeval meile kõigile väga suur üllatus. Ja siis tuli hakata imekiiresti vastuvõtu konkurssi korraldama. Seega said sisse astuda need, kes üldse teada said. Konkurss ei olnud vaatamata sellele väike ega nõrk, aga see, kes jõudis teada saada, et fotograafia eriala avati riigieelarveliselt, oli juhus. Asjad toimusid sellise tempoga, mida praegu ei suudaks keegi eales ette kujutada.

LK Mis veel meenub sellest 2002. a kursusest?

EK Selle kursuse eripära oli see, et neid oli alguses umbes kakskümmend kaks. Mõned neist lõpetasid hiljem, õigel aastal lõpetas neliteist. Nad teavad ise paremini kui meie dokumendid, millal keegi alustas. Me pidime võtma vastu nii suure kursuse, kuna see oli õppemaksupõhine. Kuigi see oli meeletult kallis, oli õppekoha maksumus ikkagi poole vähem kui riigieelarvelistel. Selleks, et saaks maksta tunnitasusid ja et oleks üldse mingeid materjale töötamiseks, oli vaja võtta vähemalt kakskümmend tudengit. Ma ei oleks seda uskunud, kui poleks seda ise läbi arvutanud. Minu kui õppekava juhi palk ei olnud sealjuures sisse arvutatud, kuna ma sain põhiosa palgast Fotokeskusest.

LK Fotograafia õppekava pidi siis ise end ära majandama?

EK See oli pigem nii, et kool tegi žesti ja ei võtnud esimesel aastal meie käest raha. Fotograafia avati selle loosungiga, et fotograafid toovad ülikoolile raha sisse. Mitte see, et ülikool peab panustama fotograafide õppesse. See võis olla ka kiiret edasiminekut toetava Keskküla strateegia, kuidas eriala avamist maha müüa ülikooli nõukogule, kes ei oleks muidu uue eriala avamisega iialgi nõus olnud. Me taotlesime erinevates fondidest raha, natuke Kultuurkapitalist, natuke mujalt, kirjutasime taotlusi. See oli ikkagi üsna suur kombineerimine. Need tingimused, mida saime endale lubada, olidki väga minimaalsed.

LK Kas igal õpilasel oli oma aparaat või oli ka tehnikalaenutus?

EK Ei mingit tehnikalaenutust. Sealt oli puudu lõputu hulk neid asju, mida normaalseks peetakse.

Mingil perioodil oli meil ka poole või veerand kohaga laborant. Seda karjääri on pidanud ka sellised kuulsused nagu Marco Laimre, kes on ämbriga fotokeemiat seganud. See oli ta esimene ametlik töökoht. Projektijuhina oli vahepeal tööl Piret Räni. Ta oli vormistatud keskuse juhataja abiks. Siis, kui kõik sekretärid koolist korraga koondati, kadus ka Pireti koht, kuigi ta tegeles sisulise tööga.

Nii head kui halvad asjad juhtusid väga järsku.

LK Kuna fotograafiat õppivate inimeste taust oli nii erinev, millised oli õppe alusalad?

EK Kaasaegsest kunstist küll räägiti, aga see ei olnud otsene eesmärk. Kuna nad kõik olid tasulisel kohal ja pidid töötama, siis nii suurte kunstiambitsioonidega kiusata ei olnud väga mõistlik. Kaasaegne kunst ja ajakirjandus või moefoto ei käi päris ühte jalga. Kaasaegne kunst eeldab, et sa tohid ühiskonnaga tülitseda. Seda ei saa teha, kui oled professionaalne fotograaf, kellel on tööandja, kes peab olema nõus sellega, kes sa oled kunstnikuna. Seega me ainult kaasaegse kunsti liini nii palju kogu aeg ei ajanud. Me küll rääkisime kaasaegsest kunstist ja sellest, et tööl võiks mõte olla. Ent me ei lootnud, et neist saab kaasaegse kunsti eelvägi. Nad olid niivõrd teistsuguses situatsioonis. Terve kursus põdes väga, et just nemad olid EKAs tasulised. See oli nende jaoks väga valus. See tekitas barjääri kunstimaailma ja nende vahele. See teadmine, et kunstimaailm tahab nende pealt teenida, mitte ei taha neid enda hulka kutsuda.

LK Nende kooliaeg oli kindlasti sellest tulenevalt teistsugune, kui Faculty of Taste’i liikmete kooliaeg.

EK Need, kes õppisid tol Avatud Akadeemia kursusel, käisid päeval tööl ja õhtul koolis. Neil ei olnud seda kolmandat elu, millal olla kaasaegne kunstnik.

BA FOTOGRAAFIA ERIALA PÄEVAÕPPES JA FOTOGRAAFIA MAGISTRIÕPPE AVAMINE

EK Oli periood, kus mina olin fotokeskuse juhataja, Kai oli minu abi ja me saime veel dotsendi või professori, kelleks oli 2002-2004.a. Jan Kaila. Sel hekel, kui Jan Kaila lahkus, ei lubatud mul olla enam fotokeskuse juhataja ja leida professorit või dotsenti, vaid öeldi, et pean olema ise professor või töökohast loobuma. Seega tekkis olukord, kus ma olin professor, aga ühtegi teist põhikohaga õppejõudu kõrval ei olnud. See oli tegelikult üks kõige raskemaid perioode, sest korraga olid töös nii BA kui ka iseseisev fotograafia MA õppekava.

LK Te vedasite siis Kai Herkeliga osakonda kahekesi?

EK Jah. Kõrvalseisjad ei pannud seda muutust tähele, aga mingil perioodil oli fotokeskuse juhataja akadeemia seisukohast hoopis Kai. Ja see oli tegelikult kõige kriitilisem ja raskem periood. See oli lihtsalt absurdselt raske. Poole kohaga oli dotsendina tööl küll Tiit Veermäe, aga ta õpetas oma ainet ning ei osalenud osakonna juhtimise töös. Ta oli tudengite jaoks asendamatu, sest ta on lihtsalt nii hea. Aga ta ei osalenud osakonna vedamises. Seni, kuni mina tegelesin õppetöö korraldamisega, oli võimalik toime tulla. Ma teadsin, et Jan Kaila läheb magistrantidega loengusse ja teeb seda suurepäraselt. Tegelesin õppekava juhtimisega ning pidin /Jan Kaila lahkumise järgselt/ ka ise tunde andma ning ei saanud enam muid asju korraldada. See oli päris hull. Kui keegi küsib, miks ma enam ei kandideerinud ning miks mul tekkis seis, kus enam ei suutnud, siis see oligi selle muudatuse pärast, kus ma pidin olema korraga ainuke professor ja osakonna juhataja.

LK Kui kaua see periood kestis?

EK Kaks aastat. See oli vahetult enne, kui Marco Laimre tuli 2005. a. professoriks. Kui ma enam ise ei kandideerinud ning mitmetele inimestele tehti ettepanek ning lõpuks Marco Laimre nõustus.

LK Kuidas oli näituste tegemine integreeritud õppetöösse?

EK Natuke sai näitustekultuuri sisse tuua taas siis, kui tekkisid riigieearvelised õppekohad. Nendega sai alustada näituste tegemist õppekava raames teisest õppeaastast. Inimeste huvitatus sellisest aktivismist oli väga erinev. Päevaõpe oli algul 5-6 tudengi jaoks tasuta ja mõned tasulised lisakohad. Ent nad õppisid ühes klassis ühe õppekava järgi.

LK Kas tudengeid paeluvad teemad olid erinevad läbi nende erinevate perioodide?

EK Me tegime näituseid ka Avatud Akadeemia tudengitega, ent need oli teist tüüpi näitused. Need ei olnud kaasaegse kunsti näitused, vaid näiteks dokumentalistikaprojekt Võrumaal ja näitus Võru muuseumis. Tegime koos moekunsti osakonnaga moefotosid. Selle näitus oli Kaubamaja akendel. Nad said näitusetegemise praktika kätte, ent see ei olnud kaasaegse kunsti galeriinäitus. Esimene galeriinäitus oli neil siiski lõputööde näitus Soolalaos.

LK Millised olid võimalused vahetusõpinguteks?

EK Neid, kes ei olnud enam pidevalt tööl käivad, püüdsin sihikindlalt veenda, et nad läheksid välisõppesse. Sellest pääsesid ainult mõned (Margot Kask ja Reimo Võsa-Tangsoo). Teisi ma vaidlesin ja suskisin ja saatsin. Tanja Muravskajale oli oluline see, kui ta õppis Westministeris. Krista oli solvunud, et otsustasin tema eest, et ta peab minema Westministeri. Lõpptulemus oli ju suurepärane. Westministeris käis õppimas ka Liina Siib. Anu Vahtra käis Norras, Marge Monko ja Katrin Tees Austrias. Annika Palvari käis Šveitsis.

Kohti, kuhu minna, ei olnud väga palju. Minek oli väga kallis. See võttis endal ja perekonnal hulgaks ajaks jalad alt ära. Nad said küll stipendiumi, ent see ei katnud elamiskulusid ning pärast tuli arvestada võlgadega.

LK Praegu on Itaalia ja Hispaania õpilastel raske tulla siia, kuna stipendium ei kata enam elamiskulusid.

EK Tänu meie headele sidemetele David Bate’iga võttis ta meie õpilased magistrantuuri vastu. Westministeris vahetusõpilasena aktsepteeritud olla – see oli väga suur privileeg. Vahel Westministerist oldi valmis tulema ka siia vahetusõpilaseks. Me pingutasime ja ma jälgisin, et nad saaksid siin kõik oma punktid ja ained, mida nende koduülikool aktsepkteeriks. Kuna me juhendasime neid väga individuaalselt, siis nad olid kõik väga rahul ja ülikool leidis samuti, et nad on arenenud. See toimis kahepoolse vahetusena.

LK Milline oli teie õpetajafilosoofia?

EK Kõigi aegade jooksul on ühine joon olnud see, et üliõpilased arendaksid ise oma projekte. Et nad oleksid keegi enda ja teiste jaoks. Et poleks ainult ainepunkte ja kohustust, vaid tekiksid oma seeriad, oma projektid. Igaühte vaatasime tema enda ja tema vajaduste põhiselt. See, kui need, kellel on huvi, suudavad kaasaegse kunsti väljal tegutseda, on ainult loogiline tulemus.